Vastlapäev on Eestis armastatud talvepüha, mille juured ulatuvad sajandite taha. See on päev, mis ühendab endas nii rahvakalendri kombestiku, kristliku paastuaja alguse kui ka rõõmsa talverõõmu. Tänapäeval seostub vastlapäev eelkõige liulaskmise ja vastlakuklitega, kuid selle tähendus on ajas olnud palju sügavam.
Mis on vastlapäev ja millal seda tähistatakse?
Vastlapäev langeb alati teisipäevale ning on seotud liikuvate pühadega – see toimub seitse nädalat enne lihavõtteid. Kristlikus kalendris on tegemist päevaga enne suure paastu algust. Paastule eelnevalt söödi rikkalikult ja kasutati ära kodused varud. Sellest tuleneb ka vastlapäeva toidurohkus ja pidulikkus.
Eesti rahvakalendris on vastlapäeval olnud mitmeid nimetusi, näiteks:
- lihaheitepäev
- liugupäev
- pudrupäev
Need nimed viitavad nii toidukommetele kui ka päeva kesksele tegevusele – liulaskmisele.
Vastlapäeva ajalugu Eestis
Vastlapäeva tähistati Eestis juba enne kristluse levikut. Pidupäev oli seotud talve lõpu, kevade ootuse ja põllumajanduslike uskumustega.
Oluline osa päevast oli maagiline mõtlemine – usuti, et õiged toimingud toovad kaasa hea saagi ja tugeva tervise.
Kristliku traditsiooni mõjul sai vastlapäevast paastu eelne pidupäev, kuid paljud rahvapärased kombed jäid püsima ja põimusid uute usuliste tähendustega.
Liulaskmine – miks pidid liud pikad olema?
Vastlapäeva kõige tuntum komme on liulaskmine.
Rahvauskumuse järgi:
- mida pikem liug, seda pikemaks kasvab lina
- hea liug ennustas head põllusaaki
- liulaskmine tõi õnne ja tervist
Lina oli ajalooliselt üks olulisemaid kultuurtaimi – sellest valmistati riideid ja kodutekstiile. Seetõttu oli liulaskmisel sügav praktiline tähendus, mitte ainult lust ja lõbu.
Tänapäeval on see tava jäänud alles kui rõõmus talvine traditsioon – pered ja sõbrad kogunevad mägedele, et lasta liugu ja jagada talverõõmu.
Vastlapäeva toidud – hernesupp ja vastlakuklid
Vastlapäev oli enne paastu rikkaliku söögi päev.
Traditsioonilised road:
- hernesupp
- sealiha
- odrapuder
- rammusam kodune toit
Magusaks söödi vastlapäeva saiakesi, millest tänapäeval on saanud tuntud vastlakukkel.
Kust pärineb vastlakukkel?
Vahukoorega täidetud vastlakukkel ei ole algupäraselt talurahva toit. See levis Eestisse baltisaksa kultuuriruumi kaudu.
Aja jooksul kujunes sellest vastlapäeva sümbol – pehme nisusai, täidetud vahukoore ja sageli ka moosi või martsipaniga.
Tänapäeval on vastlakuklid lahutamatu osa vastlapäeva tähistamisest ning neid valmistatakse eri maitsete ja täidistega.
Mida tohtis vastlapäeval teha ja mida mitte?
Rahvapärimuse järgi olid vastlapäeval omad reeglid.
Teha tuli:
- lasta liugu
- süüa korralikult
- veeta aega koos
Mõnes paigas peeti vastlapäeva lausa naistepühaks, kus naised võisid tööst puhata ja rõõmu tunda.
Vältida tuli:
- teatud käsitöid, eriti villaga seotud töid
- liigset töötegemist
Usuti, et vale tegevus võib mõjutada tulevast saaki või kodust heaolu.
Vastlapäeva tähendus tänapäeval
Kuigi vanad maagilised uskumused ei määra enam meie igapäevaelu, on vastlapäeva tuum jäänud samaks – see on kogukondlik ja rõõmus talvepüha.
See on päev:
- mil minnakse õue
- jagatakse naeru
- süüakse head toitu
- ollakse koos
Vastlapäev toob kokku pered, sõbrad ja kogukonnad. See on hetk enne kevadet, mil talv veel kestab, kuid päike käib iga päevaga aina kõrgemalt.
Ka Hiiumaa vähesed mäed saavad vastlapäeval ja selle eel sisse mõnusad kelgurajad. Üle pika aja on taas vastlapäeval lumi maas ja võimalus on teha võidusõite lumistel nõlvadel ja tunda rõõmu väikestest asjadest.
Pehme vastlakukkel ja soe hernesupp on osa sellest talverõõmust, mis ühendab põlvkondi.
Vastlapäev ei ole ainult traditsioon.
See on tunne.
Allikad: folklore.ee; VisitTallinn; raamat “Eesti Rahvakalendri tähtpäevi”